Pühakoja tulesära õhtupimeduses.Õues tuiskas ja külmetas, aga kirik ei tundunudki nii külm kui eelmisel aastal. Võib-olla sellepärast, et meid, mullusega võrreldes, märksa arvukamalt oli koorirõdule kogunenud. Või on vahepeal majapidamisse rohkem riideid siginenud.
Pea kalmistu rajakäikudes uimaseks aetud, oli täitsa mõnus paigal seista ja laulda ja laulda ja laulda, sest lauludest jõulukirikus puudust ei tule.
"Üks roosike on tõusnud"
"Püha öö"
"Ma tulen taevast ülevalt"
"Neil karjastel väljal"
"Et tulge, oh lapsed..."
"Kõik usklikud, tulge..."
"Oh sa õnnistav"
ja kontsert:
"Jõuluõhtune kirikukell"
"Mu süda usub õnne""Jõululaps"
Esimeste ridade naised nõudsid üle õla, et tagumised valjemat häält teeks. Endil olid karvamütsidest kõrvaklapid peas! ;)
Publik kuulas ja... ei nurisenud.
Sellel, kes Helve ette seisma satub, pole prooviskäimistest lugugi. Hoia aga kahe käega mütsist, et kuklasse tuiskav laulutuul seda peast ei viiks ja õiged sõnad ning ligilähedane (mitte Helve süül) viis ilmuvad iseenesest.
Jätkuvalt häid pühi!
Tõepoolest ei olnud nii külm kui varem. Ma olin küll mujalt viimasel minutil kohale jõudnud, nii et enese sissepakkimisest ei saanud juttugi olla. Aga tunne oli soe ja laul tuli südamest.
VastaKustuta